Kallis Yvonne!
Kui ma Sinuga tol ilusal pärastlõunal hüvasti jätsin, mõtlesin ma: kahju, et me enam ei kohtu, aga ei julgenud öelda: ma tahan Sind veel näha.
Järgnevatel nädalatel torkas mulle silma, et lugesin eriti hoolsalt neid leheuudiseid, mis puudutasid Hollandit. Asi läks niikaugele, et hakkasin ajalehest otsima kõigepealt uudiseid Hollandi kohta, enne kui ülejäänu kallale asusin. Ja viimasel ajal ostan ma kioskist lausa ajakirju, mida ma tavaliselt kunagi ei loe - kui need vähegi lubavad Hollandiga seotud lugusid. Mul on niimoodi parem Sind meenutada ning ma usun, et harjutamisel on ka mõtet. Ma vaatasin isegi jalgpalli finaali - mis pole üldse minu moodi - ja kujutlesin, et otseülekannet tegid Sina.
Kallis Yvonne, võiks ju pilduda sõnu nagu: "Mõtle ka, mida sa räägid!" või: "Sa ei usu ise ka seda juttu!" või: "Unusta ära!" Aga võib öelda ka: "Oh, kui ilusad lilled!" või: "Sulle vist meeldib pikalt lobiseda?" või: "Kuidas soovid!" või: "Ma olen nii õnnelik!" Imekena! Sõnad on väikesed hurmavad kingitused, mida me teineteisele teeme, nagu lihavõttemunad, mille me ära värvime ja laseme teisel üles otsida, et tal hea meel oleks. Ma olin juba unustanud, kuid Sina meenutasid seda mulle taas.
Ma tahan Sind veel näha.
Sinu Klaus.

Thomas Brussig
"Kangelased nagu meie"